Kuradi hollandlane!

Ja ometi oli kõik juba peaaegu hästi. Selle Eesti märgi asjaga. Mitte et Hannol oleks Eestist või tema märgist kuigivõrd sooja või külma. Aga midagi peab ju tegema ja kuidagi silma paistma, kui oled Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse juht, saad viis tuhat eurot palka ja pole ise veel viiskümmendki täis.

Selle märgi asjaga sai ju kõvasti tähelepanu. Tõsi, suuremalt jaolt oli see negatiivne. Üks igavene õiendamine käis sotsiaalmeedias ja lehtedes ka. Aga vähemasti sai selle teemaga alati meediasse. Läks jälle mingi konkurss puusse, sai kõvasti kommentaare anda ja selgitada, kuidas sellega täpselt oli ja mida tuleb järgmisel korral teisiti teha. Oma aja võttis vastamine nendele, kes tõstatasid rumalaid küsimusi, nagu näiteks see, et kas Eestile on üldse märki vaja – või et kas saab seda üldse niimoodi kampaania korras välja mõtelda.

Hannol oli igatahes kasulik sellest märgivärgindusest rääkida, sest kui sa ei räägi, siis pole sind olemas, ja niimoodi võidakse tasapisi arvama hakata, et seal EASis istutakse niisama vaagnaluid laiaks ja haigutatakse maksumaksja raha eest. Ja neist juba Hannol puudust ei tulnud, kellega meedias debateerida, sest Eesti märk – see on umbes nagu seks, laste kasvatamine või presidendikandidaadiks hakkamine, igaüks peab ennast selles asjas eksperdiks, võtab aga suu täis ja räägib, ja teistele paistab, nagu olekski jutul mingi mõte sees.

Tegelikult oleks Hanno tahtnud selle hollandlase maa sisse kinni lüüa ja teha nägu, et sellist meest pole kunagi olemas olnudki. Aga seda ei saanud Hanno teha, sest inimestele meeldis hollandlase mõte. Nii et Hanno pidi oma esialgu kogemata väljapääsenud pahameelt kohemaid pehmendama hakkama. Pidi mingi põhjenduse välja mõtlema, miks see sugugi ei kõlba.

Hanno avas oma kvaliteetse särgi ülemise kraenööbi, akna ja mineraalveepudeli. Ja siis tuli hea mõte. Inglise keele põhine. Ainult! Mis mõttes??? Meie ju teeme ikka sellist, mis kõlab igas keeles, sh suahiili ja samoa, sest eales ei või teada, missuguse kivi all need uued eksportturud elavad.

Tegelikult ei meeldinud kogu see lugu Hannole põhimõtteliselt, sest see hollandlane polnud üldse eriti vaeva näinud. Tal oli lihtsalt tulnud mõte – ja ta oli selle ära vormistanud, ja see läks lendu. Kõnetas inimesi. Nad hakkasid sellest rääkima, omavahel vaidlema, naersid, pakkusid omi variante juurde, keerasid neid est’e tagurpidi ja absurdiks. Pagan küll, neil oli lõbus! See keeras ainult vinti juurde, kui mõni reklaamiguru pahurdas, et see on ju nii primitiivne ja banaalne jutuke, sellist on ta varemgi kuulnud – aga ega siis niimoodi mingit brändi tehta. Siin pole ei kontseptsiooni, konkretsiooni ega proportsiooni, lihtsalt mingid toredad pildid.

Üldse, mis mõttes nali ja lust? Hanno kortsutas kulmu ja kohendas püksirihma. Ei, Eesti märk, see on ometi tõsine asi. Tuleb korralikult järele mõelda, töögruppe luua, spetsialistidega nõu pidada ja konverentse korraldada. Kontrollida, kas kõik huvigrupid on kaasatud. Välja anda kogumikke, korraldada telesaateid, debatte, diskussioone ja de.. no mis iganes, igatahes neid tuleb korraldada. Tööd tuleb teha ja vaeva tuleb näha, sest see on tähtis asi.

Hanno surus käed kukla taha, pingutas seljalihaseid ja sirutas jalgu. Okei, hollandlasest ei saa lahti, see oli klaar. Temaga tuleb koostööd teha, sest muidu ei lööda maa sisse mitte hollandlast, vaid teda, Hannot. Ühesõnaga, koostöö. Uus konverents. Hollandlane peaesinejaks. Veel üks töögrupp, las hollandlane juhib seda. Mingi kogumik võiks olla, ta võiks seda peatoimetada. Hanno hõõrus käsi ja asus seda kõike tegevusplaani kirja panema.